Tõde ja õigus IV

Tõde ja õigus #4

by A.H. Tammsaare

Neljas osa kujutab inimese võitlust iseendaga. Läbi sügavamõtteliste dialoogide ja tegelaste pihtimuste saab lugeja heita pilgu nende teadvusse ja hinge.

Esimese maailmasõja ajal rikkaks saanud Eesti Vabariigi tõusikseltskonnas lokkab korruptsioon, mustad tehingud ja isiklike kirgede rahuldamine. Sellises atmosfääris peab Indrek rasket võitlust iseenda ja oma õnne pärast.

Indreku ja Karini suhetes peegeldub ka üks Tammsaare lemmikteemasid – mehe-naise võimetus teineteist mõista. Karin ja Indrek moodustavad samasuguse vastandite paari nagu Andres ja Pearugi. Nimelt tahab Indrek maailma mõistusega kontrollida, seda süstematiseerida ja analüüsida, kuid Karin on kahtleja ja tõdedega mängija. Tema eesmärk on jõuda lõpliku tõeni ning paljastada ka kõik varjatu, kuid samas ei rahuldu ta ühegi tõega. Tihti peegeldab Karin lugejale Indreku sisemaailma. Karinis ilmnevad inimest juhtivad irratsionaalsed tungid: armastus, võimuiha ja süütunne ning ta vallandab neid ka teistes. Indreku provotseerimisega saavutab ta viimase vabanemise sisemisest paigalseisust ja avab tema hingeelu keerukuse.

Indreku naise Karini iseloomus on nähtud sarnasusi Tammsaare naise Käthe Hanseni omaga ja tegelikult ongi teos pühendatud Käthele.

Mõned kriitikud hindavad "Tõe ja õiguse" IV raamatut parimaks osaks pärast I jagu, mõned on seda pidanud lausa terve romaanitsükli parimaks osaks.

Genres: Classics, Fiction, Read For School, Historical, Historical Fiction, Childrens

375 pages, Hardcover

First published January 1, 1932

About the author

A.H. Tammsaare, born Anton Hansen, was an Estonian writer whose pentalogy Truth and Justice (Tõde ja õigus; 1926 – 1933) is considered one of the major works of Estonian literature and "The Estonian Novel".

Tammsaare was born in 1878 into a farming family. He attended secondary school in Tartu from 1898 to 1903 and from 1903 to 1905 he worked as an editor at the Tallinn newspaper, Teataja. In Tallinn he was able to witness the Russian Revolution of 1905.

In 1907 he enrolled as a law student at Tartu University, but in 1911 he was unable to sit his finals, as he became very ill with tuberculosis. He was moved to Sochi on the Black Sea and then to the Caucasus Mountains, where his condition improved. On his return to Estonia, he lived for six years on his brother's farm where he was again affected by illness. Unable to work, he threw himself into his studies and mastered English, French, Finnish and Swedish.

After his marriage in 1920 he moved to Tallinn and embarked on the most productive period of his life. His greatest influences were the Russian classics of Dostoyevsky, Tolstoy and Gogol, butt his work also shows the influence of Oscar Wilde, Knut Hamsun and Andre Gide. He occupies a central place in the development of the Estonian novel and is a figure of European significance.

Reviews

[E. · Rating 4 out of 5]

OG toxic couple

"Kallis, sa armastasid ikka rohkem, kui mina suutsin uskuda."

[Maarja Lünekund · Rating 5 out of 5]

Võrreldes teiste "Tõe ja õiguse" sarja romaanidega, oli see teos küll nagu öö Chicagos.😀 Vot see raamat küll sookuivendamise käsiraamat polnud.

[Indigoaalane · Rating 4 out of 5]

Kuulake, inimesed, ma ütlen teile, kes on Eesti parim kirjanik. Tammsaare. Punkt.
Mul on õnnestunud kuidagi niimoodi üles kasvada, et olen lugenud vaid Tõe ja Õiguse esimest osa. Ma pole näinud ka ühtki etendust-filmi TÕ motiividel. Nüüd võtsin ja lugesin nad läbi ja see teos on vai-mus-tav!
Ehk kolmas osa on teistest pisut nõrgem, aga ülejäänud on geniaalsus astmes neli.

Kõigi inspiratsiooni otsivate koolilaste pettumuseks, kelle kohta näitab mu blogistatistika eksimatult, millal koolides loetakse Stepihunti või kirjutatakse sellest kui vahva on Eestis elada:)... ma siin Tammsaaret ei lahka. Mind jäi painama Karin.
Päris elus me Kariniga sõbrad ei oleks. Ma ei talu inimesi, kes käivad süda peopesal ning mulisevad vahetpidamata. Aga ma mõistan ta meeleheitliku appikarjet armastuse ning läheduse järele. Ning ma ei saa peast mõtet, et sellises olukorras polegi õigeid lahendusi.

Kas selles suhtes oleks midagi muutunud, kui Indrek oleks öelnud:
Karin, mulle ei meeldi see, et sa võõrastega ringi tõmbad ja lastega vähe tegeled.
Karin: Ma teen seda sellepärast, et saan sinult liiga vähe tähelepanu, ma tahan olla tähtis ja ihaldatud.
Indrek A: hüva, ma ei armasta sind enam. Ole siis nagu tahad, aga katsu seda teha mitte nii avalikult
Indrek B: kullake, ma armastan sind endiselt. Vabanda, ma üritan tulevikus rohkem sinuga koos olla.

Kas on keegi, kes usub, et rääkimine sellistes olukordades aitab?

Ma tunnen üht peaaegu Karinit ja Indrekut. Tema on enesekindel ja kõigutamatu arvamuses, et Temakese mõtted, tunded ja väljaütlemised on rumalad, tühised ja mõttetud. Temake aga esineb märtri ning ohvri rollis ning kuulutab kõigile, kes vähegi viitsivad kuulata- kuidas keegi teda ei hinda ega armasta. Kui küsida neilt, miks nad ei lahuta, siis vastavad mõlemad: mina olen see, kes seda abielu koos hoiab, ilma minuta teine "hukkub", ta ei saa ju hakkama... Mingil perverssel moel nad naudivad oma sado-maso suhet. Ja mitte keegi peale nende endi ei saa neid mitte kunagi aidata.

Loe edasi
http://indigoaalane.blogspot.com.ee/2...

[Martha · Rating 4 out of 5]

Järjest masendavamaks läheb

[Loona · Rating 3 out of 5]

Endal tekkis ka lõpuks (või tegelikult juba vast keskpaigas) tunne, et olen vaikselt hulluks minemas.

[Märten Hallismaa · Rating 5 out of 5]

Tammsaare on imeline inimhinge tundja

[Avely · Rating 4 out of 5]

Mida ma nüüd lugesingi ?
See oli ikka täiesti erinev teistest sarja raamatutest, aga teate mis? Mulle isegi meeldis.
Ma ei saa küll öelda, et Indrek mulle kuidagi meeldivamaks oleks muutunud, aga tegevus, mis tema ümber toimus oli siiski päris huvitav.
Mida lõppu eks?! Nagu mõni välismaa draama !

[Oskar]

Võttis veidi nõutuks. Algas võimsalt, milline plahvatusohtlik ja lahe tegelane tundus Karin. Seisis enda eest ja polnud suu peale kukkunud. Aga mida edasi seda enam arenesid ikka päris tüütud mehe ja naise suhte teemad, mille kohta ma ei saa kuidagi öelda et need ajatud oleks. Ikka mehed on alati sellised ja naised on sellised ning mingit mõistmist teatud küsimustes polegi võimalik saavutada jne jne. Nojahh.
Kuid siis kõik kes on lugenud, teavad, kuidas lõpu poole teos vaata et vahetab žanri ja ei jäänud ikkagi eriti muud üle kui imetleda seda virvarri mis siin kõik sündis. Andke andeks, aga nii uskumatu kui see ka poleks, siis Tammsaare tõesti oskab kirjutada.
Tjah, segane värk. Kohati vaata et mitte, aga kohati ikkagi päris väärt lugemine.

[kamilla · Rating 3 out of 5]

Võttis kuu aega aga meeldis palju rohkem kui oleks osanud arvata.

[Nora Tamra · Rating 5 out of 5]

“[…] kuigi sa oled mu õnnistegija ja oled mu lunastanud, siiski tapan su, sest sa ei ole seda väärt, et sa mu lunastasid.”

Ma kardan.
Kole ja raske ja räme ja ilus(?).
Kuidas ma polnud kunagi varem kuulnud, mis selles raamatus sünnib — see tuli väga suure ehmatusena. Peale “Tõe ja õiguse” I osa on see osa mu järgmine lemmik.
Kirjutasin oma emale, et olen sellest kõigest rahulikult suures šokis.
Raske on eluga edasi minna.

[Kaarel Aadli · Rating 4 out of 5]

Ootasin seda “kõige paremat “Tõde ja õigust””. Nüüd ei oskagi kohe öelda, meeldis muidugi väga, aga milline kohutavalt masendav teos. Just selline, et loed ja mõtled, kui hukas see tänapäeva maailm on ja oih, see on kirjutatud mitte palju vähem kui sajandi eest. Lisaks, sattusin parasjagu vaatama ka üht dokki, kus keegi Tammsaare asjatundja selgitas, milline mõju oli filmikunstil mehe loomingule (Anton lausa armastas kinos käia!) ja vot SEE on teose lõpus igatahes nähtav. Nii filmilikku lõppu ei oleks kuidagi osanud oodata ja ilma seda viimast fakti teadmata oleks lugemiskogemus minu jaoks pea rikutud olnud: sellist lahendust poleks ma enda jaoks mõistuspäraseks mõelnud.

[Madli Allikas · Rating 5 out of 5]

Kui muidu olen kuulnud rohkem ainult 1. ja 5. raamatust, siis ise tahaksin kindlasti välja tuua ka just selle neljanda osa. See oli mõtlemapanev, kole ja ilus samal ajal. Kole ainult sellest, mis olukordi võivad inimesed tekitada. Ka tänapäeval liiatigi asjakohane.

[Lentšik Tiiger Linin · Rating 5 out of 5]

Vau... MAGNIFICENT. Ebareaalselt hea.

Endine revolutsionäär anti-christ mum killer THE JOKER indrek ja petty-bourgeois meestevihkaja(ja seksist) skiso cheater kontrolliv Karin..... Ja nende abieluprobleemid.... Väike-kodanlikus ringkonnas,,, ka selle aja eesti mõtteviis ja poliitika oli hasti tabatud!!!!
Üleüldse oli igal karakteril oelda vaga teravaid asju ja arvamusi!(they did a lil dirty ainsale sotsialistile seal tho, aga ikkagi huvitav arvamus)

Palju surma, nagu ka #1 raamatus.......

Ei suuda väljendada kui hea see oli!!!! !!!!!!

[Sandra Tammur · Rating 5 out of 5]

kirjutasin sellest 20lk analüüsi kirjanduse jaoks. ma arvan, et see ütleb nii mõndagi. ilus!

[Loona Mets · Rating 2 out of 5]

Karin is dumb :(

[kilmi · Rating 4 out of 5]

Neeme spoilis nii palju. Sellegipoolest oli see raamat kirjeldamatult võigas.

[Mia Lisette · Rating 4 out of 5]

see on tegelikult 4,5 ma armastan seda raamatut ma armastan karinit nr1crazygirl nägin tallinnas trammi ja pisar tuli silma

[Arno Ruusalepp · Rating 5 out of 5]

Mulle tundus parim osa. Veits isegi huumorit muidu nii raske eestlaste eluraskuste sees

[Triinu · Rating 4 out of 5]

Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Kristina Vallaste · Rating 2 out of 5]

Ma tunnen end umbes nagu pealiskaudne ebaküps nooruk, kes "tarkadele" raamatutele aina halbu hinnanguid jagab. Mulle tõepoolest ei lähe klassika peale ja hinnang ütleb täpselt, mis ma sellest arvasin: see oli okei. Mitte 'halb' ja mitte ka just 'hea'.

Kas see oli tolle aja inimeste või autorite viga, sellest ma aru ei saa. Aga näis, justkui peab kõik olema kas must või valge. Kõik või mitte midagi. See lihtsalt ajas vihale, et igaüks oma utoopiapildis kinni oli, mis reaalsusega kuidagi ei klappinud. Liiga palju draamat pisiasjadest. Esialgu arvasin, et see virina-viga oli küljes peamiselt vaid Karinil (ei saanud aru mida mehed temas nägid, aru sel naisel palju peas ei paistnud olevat), aga hiljem mõtlesin, et sinna kampa peaks vist paigutama ka Indreku. Jajah, armastus ajab pea sassi, aga kui ollakse mingigi probleemi ilmnemisel valmis armastatu tapma, peab inimene olema kas possessiivne või puhtalt psühhopaat. Kumbki ei kõla kuigi meeldivalt.

Kogu see kultuurijura ja uskumise jutt hakkas ka pinda käima, aga siin on asi pigem minus endas. Ei taha väita, et olen uskumise vastu, aga kui keegi aina ketrab ja ketrab oma abieluvaidlustes et "Näe! Just su pärast hakkan usuinimeseks!", siis see pole midagi, mille lugemisest ma huvitatud oleksin.

Tegelased olid kujutatud oma sügavate mõttemaailmade ja maailmapiltidega, või pigem oli nii üritatud. Küllap jäi nende ratsionaalsus mul kahe silma vahele, olgu nende 'tõeks' ja ratsionaalsuseks mis tahes. Kokkuvõttes aga jätsid need suure jutuvooluga naised/mehed mulle väga pinnapealse mulje. Eriti Karin. Naine oli naiivne ja - tahaksin küll olla tolerantne ka väljamõeldud tegelaste vastu - paratamatult meenutas mulle lauajalga, tema koos kogu tema kultuurijutuga.

Muidugi haritud inimese tekst. Nii tihedalt sügavamõttelist lugu kirjutada ei suuda igaüks, kuid see lihtsalt polnud minu jaoks.

[Miia Puidet · Rating 5 out of 5]

Endiselt tõe ja õiguse otsingutel

Seekord mõistsin, et võib ju tõesti armastada ligimest nagu iseennast, aga mis siis kui ma iseend võõriti armastan?

Samuti sain aru, et mul on vististi sama suur usk jäävusesse kui Karinil ja et sellise ainutõega õigust ei näe

Päris pikalt jäin muuhulgas mõtlema, et äkki teevadki naised mõnikord oma jalgadega suurema karjääri kui mõnikord mehed oma peaga, kuid olen ypris veendunud, et selles kõhkluses minust õigusemõistjat ei ole

Ühtlasi polegi ma eeldanud, et tee tõeni ja õiguseni peaks valutult kulgema, aga et see nii armutu (ja samal ajal nii ylevoolavalt meeleline ja armuhaige) tundub olevat, on mulle varsti ehk vaid kurvatõsiasjana seltsiliseks

ma olen lausa halvatud pärast selle raamatu lugemist, nagu olekski kogu inimsoo nukrus ja lein mulle usaldatud, aga vististi on see heade raamatute puhul nõnda ja ehk on see ka märk sellest, et olen tõele sammukese lähemale jõudnud, niisiis ei saa ka õigus kaugel olla

Ps! kõige vingemad pummelung-reivid toimuvad Köögertalide pool

Jõulukingiks soovin, et te liituks minuga tõe ja õiguse otsinguil

[Grete Kaio · Rating 5 out of 5]

Ma tahtsin olla miskit uut. Krigistada hambaid ja öelda, et ei, minu teos see ei olnud.
Aga täna silmi värvides ja end peeglist vaadates olin Karin, mis Karin.
Ja kas me kõik pole Tema rohkem kui uskuda oskame/ kostame?

Ja ma loodan, et nii mõnigi mees on ka Indrek. Ma poleks kuri kui keegi mind maha laseb. Ma poleks kuri, kui ma kellegi pärast surema peaks.

Või arvan ma ainult nii?

Ja fakt, et Tammsaare on mees... noh, ilus!

Nutsin küll. Nüüd on süda saapasääres.

[Alisa Savostjanov · Rating 5 out of 5]

KAISIN VAATAMAS ETENDUST

Mulle väga meeldis see etendus. Nii kurb oli et Karini ja Indreku teed lahku laksid. Nad mõlemad olid selles ka süüdi. Indrek ei avaldanud oma tundeid aga Karin oli liiga kergemeelne. Karin oli kyll vaga hea südamega, aga see kuidas ta iga olukorraga aina rohkem ema surma Indrekule ette käänas oli masendav. Indrek oli nii lahe tegelane. Mulle meeldis et ta rääkis tõde, mõnes mottes kyll ei peaks koguaeg seda tegema aga ta oli aus. Mulle ei meeldinud see advokaat ja laulja. Arvan et laulja valetas Karinile palju kokku, et neid indrekuga lahku ajada. Iida oli tark vana naine, aga enda elu ta korras suuta ei hoidnud. Mulle väga meeldisid need valgusefektid ja heli muutused. Kohe oli naha milline lause oli otsustav. Olen ka väga vaimustuses teose autori tööst. Mul pole sõnu, kuidas saab keegi midagi sellist välja mõelda. See on meistriteos. Näidend oli tegelikult ka väga raske. Teise osa poole peal ma lausa mõtlesin, et see voiks juba läbi saada, sest seda oli ebamugav vaadata. See pani mind mõtlema, et vahepeal voivad sonad haavata kedagi rohkem kui nuga. Ma ei suudaks ette kujutada seda valu mida tundis Indrek kui ta pidi oma ema vabastama piinadest.
See näidend näitas ka peresisest elu. Indrek ja Karin ei kuulanud üksteist üldse ara. Nad jonnisid nagu väiksed lapsed. Mulle meedis see et nad yritasid midagi mitte varjata üksteiselt. See oli nii hea minu arvates, vorreldes teiste peredega.
Arvan et ei suudaks hetkel lugeda tode ja õiguse osasid sest need oleksid toesti piinavalt rasked.

[tami · Rating 2 out of 5]

ma ei usu, et on ühtegi tegelast, kes oleks mul siiani käinud nii närvidele kui seda tegi karin… kardan, et järgmised paar kuud saab ta olema see tüütu hääl kuskil mu ajusoppides.

naisena saan veel mingil määral aru, kust ta tuleb, aga kuigi alati olen ma olnud rohkem pigem selline “i support women’s wrongs” tüüpi inimene, siis ma seda karini puhul lihtsalt ei suutnud olla. pidin mitmel korral tegema pausi, et seedida kõiki neid lollusi, mis selle plika suust välja tahtsid hüpata.

mul on selline tunne, et tammsaare kirjutas selle raamatu rage batena ja kui see nii oligi, siis õnneustus see hästi.

igatahes, lõpuga jäin ma rahule ning minu jaoks oli see ainus osa kogu raamatust, mida ma siiralt välja kannatasin.

[Sohvi Saar · Rating 4 out of 5]

paarieraapiasse minna

ok tegelt lemmik tõde ja õigus. temaatiline pööre võrreldes eelnevatega ja huvitav inimkäitumise lahkamine. veits närvesööv lugemine (PAARITERAAPIASSE MINNA) aga huvitav ning tegelased saavad tõesti omaks, isegi, kui täiesti kettasse vahepeal ajavad (karini shade). tammsaarelik / tõde-ja-õiguslik süngus ja mõtisklus läheb alati peale

see on ühtlasi linnateatri vanim etendus (vähemalt siis oli, kui 2019. a seda vaatamas käisin) ning minu arvates põhjusega. loominguliselt lahendatud, kuid ei võtnud originaalteose massist sellega midagi ära. lugemine + etenduse järjest vaatamine andis teosest hea tervikliku arusaama

[Merli · Rating 3 out of 5]

Tammsaare viib eesti keele rikkue ja väljenduslaadi oma ilus ja ehtsuses taevaste tasemeteni. Karini ja Indreku lugu nautisin eelkõige puhta ja ilusa eesti keele pärast - nii iidne ja rikkumata! Eks "Kõrboja peremees" ja "Tõde ja õigus" esimene ning viimane osa on oma lati paika pannud - Karini ja Indreku lugu paraku jooksis lati alt läbi - minu hinge ta nõnda helisema ei pannud, kui seda tegi Katku Villu.

[Artur Atson · Rating 4 out of 5]

Pea kümme aastat on mõõdunud eelmise osa lõpust. Tegevus toimub Tallinnas ja Indrekul on naine Karin ja kaks tütart, poeg on surnud. Tiina on lastehoidja. Läbivaks teemaks on Indreku ja Karini omavahelised suhted. Karin on perest eemaldunud ja naudib seltskonna elu. Peagi petab ta Indrekut ja lõpeb see sellega, et Indrek laseb oma naist kolm korda. Naine küll ei sure aga peale kohtumõistmist tormab ta Indrekule tänaval järgi ja leiab oma otsa trammi all.

[Anna Martha · Rating 5 out of 5]

IV osa on kindlasti minu lemmik kogu selles sarjas. See on kurb, traagiline, põnev ning kaasahaarav. Kunagi käisin vaatamas ka Linnateatri etendust, mille lavastaja oli Elmo Nüganen ja raamatut lugedes olid kogu aeg näitlejate näod silme ees. Lemmik etendus ja lemmik raamat!

[Phylota · Rating 4 out of 5]

Raamat ei saa 5 tähte vaid Karini pärast, sest täiesti uskumatu, kui hullusti võib üks tegelane ajudele käia iga kord, kui ta suu lahti teeb. Ei imesta, et Indrek lõpuks tegi, mis ta tegi. Ometigi oli loo lõpp ootamatu ja kurb.

[Annika · Rating 3 out of 5]

Mind ajas lõpuks närvi, kui väga Tammsaare naisi ja mehi vastandas, sest minu tagasihoidliku arusaama kohaselt on meil tegelikult ikkagi rohkem ühist kui erinevat.
Samas oli naljakas lugeda keset 2023. aasta Eesti seltskonnaelu skandaale - mitte midagi pole ikka muutunud.