«Libarebased ja kooljad» sisaldab hiina kirjaniku Pu Songlingi lühijuttude paremikku. Nende õudsete, romantiliste ja salapäraste lugude peategelased on libarebased, kooljad ja muud ebatavalised olendid.
Pu Songling (simplified Chinese: 蒲松龄; traditional Chinese: 蒲松齡; pinyin: Pú Sōnglíng; Wade–Giles: P'u Sung-ling, June 5, 1640—February 25, 1715) was a Qing Dynasty Chinese writer, best known as the author of Strange Stories from a Chinese Studio.
Pu was born into a poor landlord-merchant family from Zichuan (淄川, now Zibo, Shandong). At the age of nineteen, he received the gongsheng degree in the civil service examination, but it was not until he was seventy-one that he received the xiucai degree.
He spent most of his life working as a private tutor, and collecting the stories that were later published in Strange Stories from a Chinese Studio. Some critics attribute the Vernacular Chinese novel Xingshi Yinyuan Zhuan to him.
Ülimõnus hiina muinasjuttude kogu. Või no mis nad nüüd niiväga muinasjutud olid kui igas loos igal tegelasel oli ees- ja perekonnanimi ja kohad olid konkreetsed linnad ja külad, nimedega, mitte "kuskil kaugel seitsme maa ja mere taga...". Teisalt jälle oli raske leida lugu, kus midagi üleloomulikku ei toimunud. Pidevalt oli tegemist küll libarebastega, küll koolnukestega, küll erinevate vaimude, võlurite ja ka igasugu pahalastega. Üleloomulik element oli suurelt nähtaval ja massiivselt esindatud. Lood jagunevad nelja rühma: esiteks libarebased, teiseks kooljad, siis vaimud ja võlurid ning lõpuks eriskummalised juhtumid. Esimeses osas ongi tegu ainult libarebastega,kes pole meie mõistes libahundid vaid tavaliselt äärmiselt ilusad ja üliseksuaalsed noored naised, kes võivad olla inimestele nii kasulikud kui äärmiselt kahjulikud. Mis seksuaalsusse puutub, siis suguelu on siin ohtralt ja palju, enam vähem igas loos asutakse koos mõne libaelukaga või siis koolnukesega seda harrastama. Ja need libarebased, vaimud ja surnukesed on kõik äärmiselt sensuaalsed, hõrgutavad ja iharad. Hiina mõistes üleloomulik maailm koos libarebaste ja koolnutega on täpselt samasugune kui meie oma, sealgi on omad elanikud, ülemused ja alluvad, vürstid ja imperaatorid. Teises osas keskendutakse siis koolnutele. Tavaline skeem on selline, et mingi tavaline talumees või üliõpilane kohtub juhuslikult üliilusa, võluva ja sensuaalse neiuga, kellega hakatakse kohe teadagi mida tegema. Õige pea selgub, et neiu on juba surnud. Kuid see suurt midagi ei takista, õige mitmes loos abielluvad surnu ja elav ning saavad veel lapsigi. Nagu ma ennem ütlesin on Hiinas piir meie maailma ja teispoolsuse vahel ikka väga-väga õhuke. Enamjaolt tuleb suhe surnuga elavale isegi kasuks, mõnes loos küll mõjub see talle letaalselt. Kolmas osa keskendub igasugu imetempudele, võluritele ja imetegijatele ning neljandas osas on igasugu imetabased juhtumid, kus tõsi küll, samuti võlumisega päris palju tegemist. Mõni lugu on lihtsalt kummaline seik või juhtum, mõni anekdoodilaadne, aga enamus on siiski üleloomulikkusest pungil.
Vinge kogumik, päris hea ülevaade muistse Hiina mõttemaailma. Kaudtõlge vene keelest ei tee asja sugugi halvaks, tõlkija on Andres Ehin, kes on oma keelel lasknud päris vabalt kulgeda, tõlge on mahlakas, värvikas, omanäoline ja mõnus lugeda. Viimase omapärase seigana võiks mainida et kaugel 1986. aastal sai seda raamatut ainult siis kui oli täidetud riigi ees makulatuuri kogumise kohustus, ehk siis piisav hulk vanapaberit ära antud. Praeguseks on küll juba ilmunud ka teine trükk.
LV30. Raamat, mis pole lasteraamat, aga mida mäletad lapsepõlvest. Pu Songling Libarebased ja kooljad, 320 lk, 1986. Tõlkija Andres Ehin, illustreerija ja kujundaja Eve Kask.
Raamatus on neli osa: jutud libarebastest, kooljatest, vaimud ja võlurid ning eriskummalised juhtumised. Lood rebastest ja kooljatest on kõige enam selles armujuttude kategoorias. Ülidselt need peategelased muud ei teegi, kui hüppavad aga esimesel kohtumisel voodisse ja asuvad aga lusti lööma. Samuti surevad nad nagu kärbsed, kuid ärkavad ka ellu, suhtlevad surutega, saavad rikkaks, jäävad vaeseks, saavad lapsi ja jäävad neist ka ilma. Minu lemmikud on vaimude ja võlurite lood, kuid ka rebaste ja kooljate tembutused on väga lahedad. Väga erinevad tavalistest euroopa muinaslugudest. Aga moraalist ei pääse.
Ma mäletan seda raamatut ja olen seda lapsepõlves korduvalt lugenud. Pisut kõlvatud lood, mis on tõlgitud imelisse eesti keelde. Sissejuhtavas eessõnas räägib V. Aleksejev sellest, kuidas Pu Sonling elas aastatel 1622-1715 ja kirjutas suursugust hiina kirjandust. Selles raamatus on koos lihtsad jutud, muinaslood ja legendid, mis on kirjutatud peene maitsega kirjandushuvilisele mitu sajandit tagasi. Need lood on eesti keelde jõudnud venekeelsete tõlgete kaudu, aga see eesti keel on nendes raamatutes samuti imeline. Lisaks kultuurinüansid joonealustest märkustest, ja pilk sajanditetagusesse Hiinasse, kokku on see kõik väga lugemist väärt. Kellele pole varem näppu jäänud, soovitan südamest. 5/5
Rebalased, kooljad, vaimud ja võlurid ja igasugused muud eriskummalised juhtumid. Olin meeldivalt üllatunud selle tagasihoidliku välimusega raamatukese võrratust sisust. Autor Pu Songling on 17. sajandi idahiinlane ja ka raamatu lugude tegevusaeg ja -koht jäävad sellesse vahemikku ja geograafilisse alasse. Raamatu alapealkiri on Hiina hirmu- ja armujutud. Hirmu seal tõesti ka veidi oli, sest eks vanaaja üleloomulikud nähtused tundu tänapäevalgi kohati kõhedad. Armu aga oli kindlasti rohkem. Tavaliselt olid just kooljatarid ja paljud muud libadki imekaunid neiud, kellega lugude meesjutustajad kohe tahtsid "armurõõme maitsta". Kui raamatu alguses tundus, et kõik need olevused on halbade kavatsustega ja kes kord libalase võrku langenud, sel enam pikka pidu pole, siis edasi lugedes selgines, et paljud on neist ikka heasüdamlikud ka või lihtsalt õnnetult elavaid painamas. Mõnus oli neid fantaasiaküllaseid ja groteskseid lookesi Andres Ehini tõlkes lugeda. Julgen soovitada.