Kristiina Ehin

“Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, olen siin Viljandis sõbranna sünnipäeval. Meie heledapäised pojad mängivad teises toas ja üleüldises melus tõstab sõber Jaak äkki häält. Ta tahtvat toosti ütelda. Mu lillelises kleidis sõbranna naeratab malbelt ja jääb tervituskõnet kuulama. Mingil peenel moel põimib Jaak oma kõnesse ka meheks ja naiseks olemise. Ta räägib, et palju kõneldakse sellest, kui raske olevat olla naine. Aga tema tahab rõhutada seda, et mees on üldse peaaegu võimatu olla. Mõiste mees tekitab negatiivseid kuvandeid veel rohkem kui naine. Eesti mees olevat aga veel eriti raske olla. Sellesse olevat mingil kummalisel moel segatud Mahtra ja Anija meeste uhkus ja häbi, korraga ülemuslikkus ja alaväärsus, elumehe ja nohiku kuvand - ja seda kõike nii salakavalalt, et see söövat hinge verele. Ta tõstab toosti selle terviseks, et me kõik leiaksime endas kuidagimoodi üles selle, mis on ehe, olgu me siis naised või mehed, et me ei laseks ennast piirata mingitel tontlikel mõistetel, suurtel mehelikkuse ja naiselikkuse v a l a s k a l a d e l, vaid oleksime looduslapselikult p ä r i s, just nagu meie lillelises kleidis juubilar.”
― Kristiina Ehin, Paleontoloogi päevaraamat