Eesti meedias on tekkinud poleemika loosungi üle „From the river to the sea, Palestine will be free“. Arvamusi on kaks: 1) see on vihakõne, mis sisaldab üleskutset juutide tapmiseks ja kuulub sellisena  keelustamisele; 2) see ei ole vihakõne, vaid lihtsalt solidaarsusväljendus Palestiina rahvaga ja seda keelustada ei saa. ​
Minu seisukoht erineb mõlemast arvamusest: see on kindlasti vihakõne, aga keelata seda ei tohi.
​
Sõnavabadus pole asjata inimõiguste nimekirja eesotsas. Ilma sõnavabaduseta on teised inimõigused mõttetud ja isegi võimatud. Vihakõne on sõnavabaduse proovikivi. Sõnavabadus on põhiõigus, aga mitte ainus inimõigus. Sellegipoolest tuleb ülimalt ettevaatlikult suhtuda kõikidesse sõnavabaduse riivetesse. Mulle meeldib USA lähenemine, kus sõnavabadus on kaitstud põhiseaduse esimene parandusega. Toon näite. Kui ma 1996. aastal New Yorgis viibisin, kaunistas mitme raamatupoodi vitriini ja sealseid uudiskirjanduse lette raamat pealkirjaga „Rush Limbaugh on suur paks idioot“, milles vasakpoolne ajakirjanik ja poliitik Al Franken ei hoia ennast vastuolulist konservatiivset arvamusliidrit iseloomustades tagasi.  Kaanel on Frankeni, mitte Linbaugh Kui see ei ole vihakõne, siis mis see on? Küsisin oma ameeriklasest sõbralt: kas see on OK? On küll, vastas ta, meil on sõnavabadus.

Olen aastakümneid seisnud Reformierakonna erinevate katsete eest sõnavabadust ühel või teisel moel piirata. Peale ideoloogilistele põhjustele peab arvestama pragmaatilistega: sellistel asjadel on tendents bumerangina tagasi lennata. Kui Venemaa Duuma võttis vastu vihakõnet karistava seaduse (paragrahv 282 artikkel Venemaa kriminaalkoodeksis), rõõmustasid liberaalid: nüüd hakatakse „fašiste“ karistama. Läks aga teisiti – karistama hakati neid ennast.

Niisiis, kõnealust loosungit minu arvates keelata ei tohi. Hoopis teine asi on aga see, mida loosung jõest mereni tähendab. Selle süütuse ja inimlikkuse tõestamiseks on kasutatud erisugust etümoloogitsevat häma. Pole aga tarvis sukelduda semantiliste peensustesse, vaid piisab kõige algelisemast kõneteo analüüsist. Oluline ei ole niivõrd sõnade tähendus, kuivõrd ütluse looja kavatsus, mida on sõnades väljendatud. Selle loosungi loojate kavatsus oli ja on ühemõtteline: Iisrael peab kaduma. Eriti markantne on asjaolu, et selle loosungiga tuldi välja pärast 7. oktoobrit, kui Hamas näitas tegudes eeskuju neile, kes veel ei teadnud või kõhelnud, milliste meetoditega tuleb maa juutidest vabastada.

Minu poolest võite ka edasi deklareerida, et jõest mereni saab Palestiina olema judenfrei, ärge aga imestage, kui teisse suhtutakse vastavalt. Sõnavabadus on kahesuunaline tee.